Autor: Sigrid Petoffer, MTÜ VAITER projektijuht
Soovides lapsi ja peresid aidata, tuleb mõista, et iga probleem vajab erinevat abi ja „üks asi lahendab kõik probleemid“ lähenemine on ebaefektiivne. Näiteks nagu laste väärkohtlemine, mis on põhjustatud peamiselt neljast asjaolust: puudulikud vanemlikud oskused, vanemlikku võimekust nõrgestavad asjaolud (nagu nt sõltuvused), vanemate sotsialiseerumine (puudub kontroll oma emotsioonide üle) või depressiivsed perekondlikud tingimused (iga lapse käitumisprobleem tundub väljakannatamatu). Seega erinevaid sekkumisi peaks olema pigem rohkem kui vähem.
2018. aastal Eestis rakendama hakatud programm „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele“ on sotsiaal- ja õigusvaldkonnas juba laialdast tähelepanu pälvinud, aga ka küsimusi tõstatanud. Kellele programm on mõeldud? Kuidas toimida olukorras, kui tegemist on isaga, kelle puhul võib esineda kõrge risk süsteemse vägivalla kasutamiseks? Viimase küsimuse puhul on mõeldud isasid, kelle puhul esineb üheaegselt mitmeid riske: sõltuvused, üha sagedasemaks ja tõsisemaks muutuv vägivald, relva omamine, kontrolliv käitumine, vaimse tervise probleemid, enesetapukatsed, pidevad tülid ja konfliktid laste emaga jne.
Programmiga liituma on oodatud isad, kellel on kontakt vähemalt ühe lapsega ja kes kasutab või kelle puhul on oht kasutama hakata vägivalda lapse ja / või lapse ema suhtes. Vägivalla all pean silmas ka vanemate vahelist pingelist olukorda, kus lapsi kasutatakse “relvana” või “kilbina” omavaheliste arvete klaarimiseks. Ühesõnaga, arvesse võetakse kõik olukorrad, kus on oht, et lapsele tekitatakse pöördumatuid kahjustusi. Enne programmiga liitumist viiakse isadega läbi eelintervjuud, mille käigus kaardistatakse muuhulgas kõikvõimalikud riskid. Programmiga ei saa liituda isad, kellel on süüdistus seksuaalses väärkohtlemises, kellel on sõltuvused ja kes ei saa ravi, kelle vaimne tervis ei võimalda osaleda või kui isale ei sobi programmi ootused.
Programmiga liitumiseks on kaks võimalust. Esiteks suunamine lastekaitsetöötaja, prokuröri või ohvriabitööaja poolt. Teiseks saab isa programmiga ise liituda, kui on jõudnud äratundmisele, et tahab paremaid suhteid oma laste ja laste emaga. Grupitööd kestavad kokku 17 nädalat, kus paralleelselt võetakse kontakti ka laste emadega ja tehakse võrgustikutööd. Kuna programmiga seonduvaid teemasid on erinevaid, siis edaspidi keskendun riskide hindamisele isade suunamisel, kaasamisel ja programmi läbimisel.
Programmi „Hoolivad isad“ kontekstis saab riske vaadelda kolmest aspektist: isade käitumisest tulenevad riskid, riskid mis kaasnevad emade ja laste haavatavusega ja süsteemi poolsed riskid. Kui tegemist on lapsekeskse isadusega, siis perele piisab universaalsetest vanemakoolitustest ja teenustest. Kui aga tegemist on väärkohtleva vanemaga tuleb perekonnal ja ühiskonnal tegemist teha juba märksa tõhusamate sekkumisviisidega nagu politsei, kohus, lastekaitse, vangla, kiirabi, sotsiaalteenused, turvakeskused jne. Ainuüksi sellele mõeldes saab igaüks aru, et vanemaharidusse ja ennetustöösse tasub panustada ja see on ka lõppkokkuvõttes meile kõigile ja riigile odavam.
Riski puhul kõige üldisemas mõttes on tegemist mingi ootamatu või ebasoodsa sündmusega, mille tõttu inimene võib saada mõne kaotuse osaliseks. Kaotuse all mõistame reeglina materiaalset või siis inimese surmaga seonduvat, aga teemade ring on oluliselt laiem. Mõeldes lastest ja lastele, siis vead lapse kasvatamisel on elumuutvad. Kuna tulemused pole kohe nähtavad, ei oska vanemad või lastega kokku puutuvad spetsialistid ka sellele piisavalt tähelepanu pöörata. Inglismaal tehtud uuringu põhjal on selgunud, et laste hoolekandes toimub hiline sekkumine, kus rohkem ollakse valmis raha kulutama lastekaitsesüsteemile, kui ennetavale tegevusele. Sekkumisi pakutakse enim puudust kannatavatele lastele ja tähelepanuta võivad jääda vähem puudust kannatavad lapsed. Samuti on erinev kohalike omavalitsuste võimekus (s. h finants) erinevate teenuste pakkumiseks.
Tehtud on mitmeid uurimusi, kus keskenduti rasketele lapse väärkohtlemise juhtudele isa poolt. Nende uurimuste tulemused viitavad üldiselt sellele, et kui paarisuhtevägivalla toimepanemise risk on suur, siis on suur ka lapse väärkohtlemise risk. Seetõttu juhindume programmis riskihindamisel hetkel lähisuhtevägivalla riskihindamise meetoditest. Riskide tuvastamine ja hindamine põhineb peamiselt struktureeritud professionaalsel hindamisel.
22. aprillil kutsusime ühise ekraani taha oma grupijuhid, võrgustikutöötajad (lastekaitsetöötajad, prokurör) ja partnerid (naiste tugikeskused), et arutada riskide hindamise teemal. Oma pikaajalisi kogemusi jagasid meiega programmi „Hoolivad isad“ koolitajate koolitaja Dermot Brady ja sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna projektijuht Hannaliisa Uusma. Seega oli olemas nii ohvri kui ka vägivallatseja vaade. Eestis on kõrge riskiga lähisuhtevägivalla tuvastamiseks kasutusel MARAC juhtumikorralduse mudel, kus riskide hindamiseks kasutatakse DASH (Domestic Abuse, Stalking and Harassment and Honour Based Violence) küsimustikku. Programmi „Hoolivad isad“ küsimustik sarnaneb suuresti ohvriabi poolt kasutatavaga.
Kahjuks pole kunagi võimalik tuvastada kunagi kõiki tõsiseid riske. Näiteks siis, kui vägivallatseja tegutseb süsteemselt ja varjatult või kui ohvri hirmu tase on nii suur, et ta lihtsalt ei suuda enda eest seista või väärkohtlemist tõendada. Võrgustikutöö on siinkohal ülioluline. Riskide hindamine on tihedalt seotud eesmärkide püstitamisega. Kui soovitakse, et sekkumine töötab ja sellel on mõju, siis tuleb seada selged sihid. Vastasel juhul pole võimalik hinnata, kas muutused leidsid aset.
Programmi omanikel on hulganisti tõendeid programmi tõhususe kohta, mida on teinud erapooletud eksperdid. Uuringud on näidanud isade puhul vanemliku stressi, vaenulikkuse ja ükskõiksuse vähenemist. Samuti emade olukorra paranemist (ärevus, ohvriks langemine). Programmi jooksul kogutud info on aidanud lastekaitsetöötajatel laste osas teha otsuseid. Lapsed on öelnud, et kohtuvad isaga tihedamini ja tunnevad ennast temaga koos mugavamalt.
Aitame isadel lapsi väärtustada!