Hoolivad isad: turvalisem elu lastele

Miks „Hoolivad isad“?

Programm „Hoolivad isad“ on loodud selleks, et senisest enam ja paremini kaasata isasid laste kasvatamisse ning seeläbi tagada oma laste turvalisus ja heaolu. Programmis osalemine on tõenäoliselt kasulik paljudele isadele, aga eelkõige neile, kel on probleemsed suhted oma lapse (või lastega) ja laste emaga. See võib hõlmata üleliia kontrollivaid või kaasatuid, kaugeid ja / või vastutustundetuid ning vägivaldseid isasid või isasid, kellel on laste emaga vaenulikud, vägivaldsed või konfliktsed suhted. Isasid, kelle on menetluses seksuaalvägivallaga seotud süüdistused või vaimse tervise/psühhiaatrilisi probleeme või raskeid kognitiivseid häireid, mis häirivad tema võimet rühmas asjakohaselt osaleda, programmi vastu ei võeta. 

Isad on peale programmi läbimist öelnud:

“Tean nüüd rohkem selle kohta, kuidas olla lapsekesksem vanem, kuidas last kiita ja teda kuulata nii, et laps tajub minu huvi”.

“Koolituse läbimine on tõstnud minu kui isa enesekindlust ja julgust, et kõigile olukordadele on olemas lahendused”. 

“Õppisin veelgi enam märkama lapse vajadusi ja olema ka lapse ema suhtes lugupidav ning toetav kaasvanem”.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt avaldatud uuringud näitavad, et ligi üks kolmandik naistest kogu maailmas on oma elu jooksul kogenud füüsilist ja / või seksuaalset lähisuhtevägivalda. Ajal kui vägivald aset leiab, on sageli kohal ka lapsed. Lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlseni sõnul  kahjustab lapsevanemate või teiste pereliikmete vahelise vägivalla pealtnägemine või kuulmine last samamoodi, kui otsene vägivald lapse suhtes. Seega tuleb perevägivalla tunnistajaks olemist pidada ka lapse väärkohtlemiseks. Politsei kinnitab, et valdavas enamuses perevägivalla ja üle poolte laste vastu suunatud vägivalla juhtumitest on toime pannud isad. Samal ajal on viimase 20-aasta jooksul tehtud uuringud selgelt näidanud, et kui isad on oma perega positiivselt seotud, soodustab see lapse kognitiivset, sotsiaalset ja emotsionaalselt arengut.

Programm “Hoolivad isad” loodi eelduselt, et naiste- ja lastevastane vägivald on omavahel tihedalt seotud ning neid kahte küsimust saab ja tuleb käsitleda koos. Programm on mõeldud isadele, kes on oma lapsi füüsiliselt ja/või emotsionaalselt väärkohelnud või hooletusse jätnud ja/või kasutanud vägivalda laste ema suhtes. Kohtumistel keskendutakse isade vägivaldsele käitumisele läbi isa rolli ning vanemliku vastutuse, et selle kaudu loobuda vägivaldsest käitumismustrist. Eesmärk on lastele turvalisema tuleviku loomine suhtlemisel oma isaga, olenemata sellest, kas isa elab perega koos või mitte. Programm on välja töötatud Kanadas 2001. aastal. Euroopas kasutatakse seda programmi näiteks Suurbritannias, Iirimaal, Saksamaal, Hollandis ja Rootsis. 

Alates 1. novembrist 2018 koordineerib MTÜ VAITER Erasmus+ toetuse abil sekkumisprogrammi “Hoolivad isad” Eestis. Programmi rakendamise ainuõigus Eestis on programmi omaniku poolt antud MTÜle VAITER. Meie meeskonnas on 15 programmi „Hoolivad isad“ väljaõppinud grupijuhti. 

Programmi “Hoolivad isad” keskseks eesmärgiks on laste turvalisuse ja heaolu tagamine. Programmil on järgmised osad: 

  • 17-nädalat kestvad grupikohtumised (nädalas kaks tundi) isadele (grupis 8-12 isa), mida juhivad vastava väljaõppe läbinud grupijuhid; 
  • süsteemne kontakt emadega, tagamaks nende turvalisuse;  
  • koostöö (sh ühine juhtumikorraldus) suunajaga (lastekaitsetöötaja, kriminaalhooldaja, prokurör), ning vastavalt vajadusele teiste perega seotud spetsialistidega.

Mõistmaks ebasobivaid käitumisviise, mida on võimalik muuta, on oluline tuua mõningad näited. Lapse mitteväärtustamine on: hooletusse jätmine (nt toidust, haridusest ilma jätmine), eiramine/ignoreerimine (nt pole lapse jaoks kättesaadav), kahjustamine (nt lapse kaasamine kuritegevusse), ebasobivad ootused lapsele (nt pidev lapse ema käekäigu kohta uurimine), emotsionaalne väärkohtlemine (nt solvamine, ähvardamine), füüsiline väärkohtlemine (nt ohtlikutesse olukordadesse panemine), seksuaalne väärkohtlemine (nt seksuaalne kontakt lapsega), lähedaste halvustamine (nt vanavanemate eiramine) ja lapse vanusega (s. h arengutasemega) mittearvestamine (nt lapse liigne kontrollimine). 

 

Põhimõte nr 1: Isa osalemine programmis loob eelduse, et nende laps või lapsed saavad sellest igal juhul kasu – olenemata sellest, kas isade muutumise protsessi saadab edu või mitte.  Enamikul juhtudel on võimalik riske vähendada ja säilitada isa-lapse suhe. Samas tuleb valmis olla ka võimaluseks, et mõnede isade ja laste jaoks on parim tulemus see, kui nendevahelist suhtlemist piiratakse või see korraldatakse järelevalve all. Äärmisel juhul tuleb isal oma lapse elust väärikalt lahkuda.

Põhimõte nr 2: Isad, kes on vägivaldsed oma laste või laste ema suhtes, on harva kohe valmis oma vanemlikke oskusi muutma. Seega tuleb tugisüsteemis olla valmis töötama isaga, kelle motivatsioon muutuda on madal. Vägivaldsed ja hooletusse jätvad isad tunnevad sageli, et neid on ebaõiglaselt sildistatud ja sihtmärgiks võetud. Programmi ainus võimalus vähendada riski korduvaks väärkohtlemiseks tekib juhul, kui mees osaleb programmis. Seega on kõige esimene eesmärk teha tööd selle nimel, et kaasata mehi ja tõsta nende motivatsiooni muutumiseks.

Põhimõte nr 3: Laste turvalisus ja heaolu on otseselt seotud nende ema heaolu ja turvalisusega. Teisiti sõnastades: „Sa ei saa olla samal ajal hea isa ja vägivaldne partner”. Programmi üks eesmärke on lõpetada isapoolne vägivaldne käitumine oma laste ema suhtes ning soodustada austavat ning vägivallavaba suhtlemist teise lapsevanemaga. See toob kaasa vajaduse kontakteeruda ka laste emaga, et oleks võimalik veenduda nende turvalisuses.

Põhimõte nr 4: Programmi rakendamine peab välja selgitama eesmärgid, mille muutmisele on oluline keskenduda – eriti oskamatus lapsekeskset kasvatust praktiseerida. Programmis on võetud fookusesse meeste empaatia oma laste suhtes, väärkohtlemist toetavad tunnetused (kognitsioonid), austav ja vägivallavaba kaasvanemlus või paralleelne vanemlus laste emaga. Töötatakse kontrollil põhineva vanemliku käitumisega, senise väärkohtleva käitumise eest vastutuse võtmisega ja kohusetunde tajumisega lapsevanema rollis. 

Põhimõte nr 5: Kuna isade väärkohtlev käitumine on kahjustanud laste emotsionaalset turvatunnet, sõltub muutuse asetleidmine (või vastupidi – tagasilangus) suuresti sellest, kui suurt kahju on tekitatud ning milline on seega laste valmisolek suhte taasülesehitamisega kaasa tulla. Vaid siis, kui isad suudavad lastele tagada stabiilselt ilma väärkohtlemiseta keskkonda, suudab laps uuesti üles ehitama hakata oma emotsionaalset turvatunnet. Sellest põhimõttest juhindudes peaks lastel olema teataval määral võimu, et teha valikuid, mis on seotud andestamise ja taasühinemisega.

Suunamine. Suunaja (nt lastekaitsetöötaja, prokurör, kriminaalhooldusametnik, ohvriabitöötaja jne) saadab koolituse korraldajale suunamiskirja (etteantud vorm), millele eelneb isa nõusolek programmis osaleda. Eeltingimused: isal peab olema kontakt vähemalt ühe lapsega vanuses 0-16 eluaastat, võimekus (vaimne ja füüsiline) osaleda programmis ja piisav motiveeritus (mingigi huvi osalemiseks). Isa võib ka ise programmiga liituda saates selleks sooviavalduse meiliaadressile info@vaiter.ee.

Programmiga liitumine. Grupijuhid viivad isaga läbi motiveeriva intervjuu, mille käigus selgitatakse välja miks ja kuidas mehed oma lapsi ja nende emasid väärkohtlevad, kuidas seda riski vähendada ning isadega koos seatakse eesmärgid, milliseid muudatusi on vaja (nt emade toetamine, teismelistele rohkem vabadust, laste kaudu partneri kontrollimise lõpetamine, alustada laste eest hoolitsemisega jne). Grupijuhid jätavad endale õiguse isa programmi mitte vastu võtta, kui: 1. kui mees on sõltuvuses narkootikumidest ja/ või alkoholist ega saa ravi; 2. kui mehel on vaimse tervise/ psühhiaatrilisi probleeme või raskeid kognitiivseid häireid, mis häirivad tema võimet rühmas asjakohaselt osaleda 3. kui mees ei soovi leppida programmi ootustega 4. kui mehel on menetluses seksuaalvägivallaga seotud süüdistused 5. kui mehel puudub igasugune kontakt oma lapsega/lastega. Kui mees on programmiga liitunud ja tegevused on alanud, saadetakse kiri programmi suunanud asutusele, millega antakse teada, et mees alustas programmis osalemist. Edaspidi antakse suunajale regulaarselt infot selle kohta, kas mees on kohtumistel osalenud.

Kohtumised. 1-3 kohtumine: arendada piisavat usaldust ja motivatsiooni meeste kaasamiseks isaduse uurimise protsessiks. 4-8 kohtumine: suurendada meeste teadlikkust lapsekesksest isadusest ja selle rakendamisest. Lisaks vanemaharidus, oskused (lapse kuulamine, lapsega mängimine), käitumisharjumused, väärkohtlemise mõju lapsele. 9-14 kohtumine: meeste teadlikkuse suurendamine vägivaldsest käitumisest ja sellega kaasnevast vastutusest. 15-17 kohtumine: usalduse taastamine, tuleviku kujundamine, teadlikkuse suurendamine abi otsimise kohta, töö häbitundega. Õppuste ajal suhtlevad grupijuhid programmis osalevate isade laste emaga või emadega ja teevad juhtumipõhist koostööd.

Lõpparuanne. Grupijuhid teevad detailseid märkmeid meeste arengu kohta kogu protsessi vältel. Lõpparuanne sisaldab kokkuvõtet selle kohta, miks iga mees programmi suunati, ülevaadet isa ja laste vahelistest kontaktidest, info gruppidest osavõtmise kohta (osalemiste arv), materjalide kasutamine ning ülevaade arengust. Mehe arengut hinnates viidatakse neljale “Hoolivad Isad” programmi eesmärgile, eriti keskendutakse kliendi arengule või arengu puudumisele järgmises kontekstis: pühendumus ja avatus muutumisele; lapsekeskse isaduse arenemine; väärkohtlemise eest vastutuse võtmine; suutlikkus taas üles ehitada usalduslik suhe oma lastega. Lõpuks antakse soovitusi ka teiste toetavate teenuste kohta, mis võivad kliendi jaoks toetavad olla. Lõpparuande allkirjastavad: isa, grupijuhid ja suunaja. Programmi lõpetamisel saadetakse suunajale kokkuvõttev raport.

Mõnikord on keeruline teada saada, kuidas olla armastav ja lugupidav isa, ning leida tuge, mida vajate enda ja perekonna olukorra parandamiseks. Programmiga „Hoolivad isad“ liitumine võib aidata teil olla parem isa ja luua häid suhteid lapse ja lapse emaga.

„Hoolivad isad” on suunatud isadele, kes vajavad täiendavaid oskusi ja teadmisi, et olla hooliv, armastav ja austav lapsevanem, et tulla toime oma vihaemotsioonide ohjeldamisega ja et oma suhteid lapse ja lapse emaga seeläbi parandada.

Isad kahtlevad sageli, kas programm „Hoolivad isad“ sobib neile. Siin on mõned suunavad küsimused, mida tuleks enne kaaluda.

I – Isana tunnete, et olete mõnikord oma lapse peale nii vihane, et võite plahvatada?

S – Suhted oma lapsega võiksid olla lähedasemad?

A – Arvate, et tunnete oma last piisavalt?

D – Diili ehk kokkuleppe saavutamine lapsega on mõnikord raske?

Programm kestab 17 nädalat, igal nädalal toimub üks grupikohtumine, mis kestab 1-2 tundi. Gruppi juhivad kaks inimest (reeglina mees ja naine), kes on teie jaoks olemas kogu programmi vältel. Kohtumiste jooksul saate isana:

  • arendada eluterveid võtteid, et toime tulla vihaemotsioonide ohjeldamisega;
  • mõista, mil moel enda kui lapsevanema valikud ja käitumine mõjutab last ning lapse ema;
  • muutuda teadlikumaks, kuidas reguleerida vägivaldset ning hooletusse jätvat suhtumist ja käitumist;
  • õppida kasutama erinevaid võtteid, mille abil tugevdada enda ja lapse ning lapse ema vahelist suhet.

Suunaja (nt lastekaitsetöötaja, prokurör, kriminaalhooldusametnik, ohvriabitöötaja jne) saadab koolituse korraldajale suunamiskirja (etteantud vorm), millele eelneb isa nõusolek programmis osaleda. Eeltingimused: isal peab olema kontakt vähemalt ühe lapsega (vanuses 0-16 eluaastat), võimekus (vaimne ja füüsiline) osaleda programmis ja piisav motiveeritus (mingigi huvi osalemiseks).

17- nädalat (kaks tundi nädalas) kestev lapsekeskne sekkumisprogramm „Hoolivad isad” on suunatud isadele, kes on kasutanud või kasutavad vägivalda oma laste või laste ema suhtes või kellel on kõrge risk kasutada vägivalda. Programmi keskseks põhimõtteks on, et mehe programmis osalemine peab aitama tema lapsi olenemata sellest, kas mees suudab enda käitumises muudatusi luua või mitte. Selle tagamiseks teevad programmi läbiviijad kogu programmi toimumise aja vältel tihedalt koostööd asutusega, kes on pere programmi suunanud. 

Parimaid tulemusi saab loota juhul, kui suunaja osaleb mehe programmi vastu võtmise protsessis ja tema edenemise jälgimises, hoides ühendust grupijuhtidega või programmi koordinaatoriga. Kui grupijuhi hinnangul on näha, et mees ei tee omaltpoolt jõupingutusi, et programmi käigus edastatavat infot mõista ja enda käitumist analüüsida ja parandada, annab see väärtuslikku infot lastekaitsetöötajale, et võib olla vajalik võtta täiendavaid samme laste turvalisuse ja heaolu tagamiseks. Oluline on avatud koostöö juhtumiga tegelemisel. Programmi “Hoolivad isad” grupijuhid saavad olla suunajale oluliseks koostööpartneriks, aitamaks meestel jõuda mõistmiseni, milliseid samme muutuste suunas on neil vaja teha ning millistest piirangutest nad ei tohi üle astuda. 

Lisaks suunamiskirjale viivad grupijuhid isaga läbi motiveeriva intervjuu, mille käigus selgitatakse välja miks ja kuidas mehed oma lapsi ja nende emasid väärkohtlevad, kuidas seda riski vähendada ning isadega koos seatakse eesmärgid, milliseid muudatusi on vaja (nt emade toetamine, teismelistele rohkem vabadust, laste kaudu partneri kontrollimise lõpetamine, alustada laste eest hoolitsemisega jne). 

Grupijuhid jätavad endale õiguse isa programmi mitte vastu võtta, kui: 1. kui mees on sõltuvuses narkootikumidest ja/ või alkoholist ega saa ravi; 2. kui mehel on vaimse tervise/ psühhiaatrilisi probleeme või raskeid kognitiivseid häireid, mis häirivad tema võimet rühmas asjakohaselt osaleda 3. kui mees ei soovi leppida programmi ootustega 4.  kui mehel puudub igasugune kontakt oma bioloogiliste lapsega/lastega. Kui mees on programmiga liitunud ja tegevused on alanud, saadetakse kiri programmi suunanud asutusele, millega antakse teada, et mees alustas programmis osalemist. Edaspidi antakse suunajale regulaarselt infot selle kohta, kas mees on kohtumistel osalenud. 

Programmi lõpetamisel saadetakse suunajale kokkuvõttev raport ehk lõpparuanne. Lõpparuanne sisaldab kokkuvõtet selle kohta, miks iga mees programmi suunati, ülevaadet isa ja laste vahelistest kontaktidest, info gruppidest osavõtmise kohta (osalemiste arv), materjalide kasutamine ning ülevaade arengust. Mehe arengut hinnates viidatakse neljale “Hoolivad Isad” programmi eesmärgile, eriti keskendutakse kliendi arengule või arengu puudumisele järgmises kontekstis: pühendumus ja avatus muutumisele; lapsekeskse isaduse arenemine; väärkohtlemise eest vastutuse võtmine; suutlikkus taas üles ehitada usalduslik suhe oma lastega. Lõpuks antakse soovitusi ka teiste toetavate teenuste kohta, mis võivad kliendi jaoks toetavad olla. Lõpp-aruande allkirjastavad: isa, grupijuhid ja suunaja.

Registreerimine ja lisainformatsioon: info@vaiter.ee, tel 509 0852, www.vaiter.ee.

Ene Ahas. Oman kõrgharidust majanduse ja õiguse valdkonnas. Perekondade nõustamise kogemus on tulnud läbi advokaadi töö tegeledes perekonnaasjadega ja esindades lapsi nii tsiviil- kui kriminaalasjades. Grupijuhina oman kogemust enesearengu- ja õppegruppide läbiviimisel. Peamiseks sihtgrupiks on olnud lapsed.

Liitusin „Hoolivad isad“ programmiga, kuna usun, et kõige suurem abi lapsele on sageli hoopis see, kui vanem saab abi. „Hoolivad isad“ programm toetab vanemlust väga tasakaalukal ja vanemat austaval ning kogu perekonda kaasaval viisil. Selline lähenemine annab lisaks teadmistele ka praktilised oskused vajalike muudatuste tegemiseks perekonnaelus.

Märt Ojamaa. Olen kõrghariduse omandanud Sisekaitseakadeemias Justiitskolledžis õppides korrektsiooni erialal. Kooliaastatest võtan enim kaasa teadmisi psühholoogia, sotsioloogia ja kriminoloogia õppeainetest. Mina usun, et sisimas soovib iga inimene head, aga mõnikord võib käitumine tunduda teiste jaoks ebameeldiv ja mõistmatu. Seetõttu on oluline mõista, mida soovib inimene tegelikult öelda oma ebameeldiva ja hälbelise käitumisega. Igapäevaselt töötan ma Sotsiaalkindlustusametis mitmedimensioonilise pereteraapia terapeudina. MDFT on perekeskne programm tõsise riskikäitumise ja mitmekülgse abivajadusega noortele ja nende peredele.

Otsustasin Hoolivad isad gruppe hakata läbi viima eesmärgiga pakkuda isadele võimalust oma suhteid perega hoida või taastada. Ma usun, et vägivalla taga on oluline sõnum, mida isa soovib tegelikult oma perele öelda. See võib olla suur mure lähedase turvalisuse üle, see võib olla pettumus endale seatud ootuste täitmise osas. Näen, et Hoolivad isad annavad isale hääle oma sõnumit esitada viisil, mis on kuulajale sobilik, samuti annab teadmisi lapsekesksest kasvatamisest.

Elise Nikonov. Töötasin üle 6. aasta Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnas, kus minu missiooniks oli aidata kaasa sellele, et kõik lapsed ja pered saaksid murede korral võimalikult head tuge. Sellele eelnevalt õppisin ülikoolis õigusteadust ning viimastel kuudel olen täiendanud end koolitustel coachingu, pereteraapia ja ettevõtluse alal.

Poolteist aastat tagasi sain emaks ja mu elukaaslane sai isaks ühele imelisele poisile, kes elas enne meie perre tulekut lastekodus ja veel enne vägivaldses peres. Ta küsib vahel meilt, et miks need vanemad, kes tal kunagi olid, teda hästi ei kohelnud, ja siis me vastame, et ega me täpselt ei tea, aga ilmselt nad lihtsalt ei osanud paremini.

Lapsevanemaks olemine ongi keeruline ülesanne, millega hästi hakkama saamiseks tuleb igaühel endaga tööd teha, ning seda tööd ei ole enamasti mõtet teha üksi, vaid seda tasub teha teistega koos. Mulle endale väga meeldib lahendada väljakutseid, mis paarisuhtes ja lapsevanemaks olemisel ette tulevad, ning “Hoolivate isade” grupijuhina tahaksin aidata ka teistel tunda enda arendamisest samasugust rõõmu.

Meelis Kukk. 2005. aastal lõpetasin noorsootöötaja eriala Tallinna Pedagoogilises Seminaris ning 2015. aastal omandasin Tallinna Ülikoolis haridusteaduste magistrikraadi eripedagoog-nõustaja erialal. 2016 aasta sügisel alustasin taas magistriõpinguid Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor ärijuhtimine, spetsialiseerumisega inimressursside juhtimine, mis täna veel on protsessis.

Pean äärmiselt tähtsaks enesearengut, lisaks ülikooliõpingutele olen ennast täiendanud traumateraapias ning läbinud erinevate terapeutide ja kriisipsühholoogide koolitusi: Emma Moat, Dan Hughes, Kim Golding, Kathy Steele, Maire Riis, Niels Peter Rygaard ja Edwina Grant.

Koolitajatena võib meil vahel olla illusioon, et saame koolitatavad ära õpetada. Tegelikult saame vaid luua tingimusi ning kujundada olukordi ja keskonda, mis suunab koolitatava õppima. Mina koolitajana pean väga lugu sotsiaalkonstruktivistlikust õpikäsitusest, mida toetab õppijakesksed meetodid, kõrvutades oma teadmisi ja arusaamasid kaasõppijate omadega.

Nagu on öelnud Henry David Thoreau “Kui oled seni ehitanud õhulosse, siis tea, et see pole olnud tühi töö – nüüd pead neile vaid vundamendi alla ehitama…”.

Tiia Tarm. Professionaalse ettevalmistuse olen saanud psühholoogia erialal, lisaks olen omandamas usuteaduse magistrikraadi kristliku kultuuriloo alal. Oman aastatepikkust töökogemust erinevate psühholoogiliste probleemidega tegelemisel. Olen töötanud perenõustajana, 10 aastat koolipsühholoogina, toetades erinevas vanuses õpilasi ja vanemaid lapse õppimist ja käitumist mõjutavate tegurite mõistmisel ning abistades neid uute kasvatusvõtete ja lahenduste leidmisel.

Töö lapsevanematega on vägagi oluline. “Hoolivate isade” programmi raames vanemlike oskuste arendamine tagab lastele turvalise suhte oma isaga ja mõjutab terve pere heaolu. Koolitajana soovin toetada isasid nende positiivsete suhete loomise teekonnal oma laste ja peredega.

Madis Puhm. Olen hariduselt insener. Üle 20 aasta juhtisin erinevaid meeskondi nii Eesti, kui ka rahvusvahelistes ettevõtetes. Alates 2018. aastast olen tegev meeskonnatöö koolitajana ja olen superviisori ja coachi väljaõppes. Mõeldes enda isa rollile, siis tagant järgi tark olles pööraksin ise nii mõnelegi asjale suuremat tähelepanu. Läbi „Hoolivad isad“ programmi saan aidata seal osalevatel isadel oma rolli teadvustada ja laiendada.

Külle Kadarik. Ülikoolis olen õppinud sotsiaal- ja terviseteadusi (õigusteadust, sotsiaalpedagoogikat ja sotsiaaltööd ning loovteraapiat). Oma tööalast karjääri alustasin 25 aastat tagasi riigisektoris. Olen laste ja peredega töötanud nii kohalikus omavalitsuses, ministeeriumis, haiglas, koolis kui ka erinevates MTÜdes ning projektides.

Viimased 10 aastat on mulle enim huvi pakkunud koolitus- ja nõustamisvaldkond. Olen lastevanemate koolitaja erinevates programmides “Imelised Aastad”, “Dialoog laste nimel”, “Hoolivad isad”. Olen lõpetanud mitmeid teraapia väljaõppeid. Erapraksises tegutsen enamasti pereterapeudi ja perelepitajana. Laste ja noorte nõustamises kasutan erinevaid loovteraapia meetodeid (vt kodulehte www.saviteraapia.ee).

Hetkel täiendan end kriisinõustamise ja traumateraapia väljaõppes.  Viimastel aastatel on ühiskonnas trendiks lühikesed ja vahelduvad lähedussuhted. Paraku toob suhete lõppemine kaasa kriisi kõikidele asjaosalistele. Enim kahjustada saavad keeruliste suhete vahele jäänud lapsed. Programmid ja lähenemised, mis toovad fookusesse lapse vajadused, aitavad leevendada pingeid ühiskonnas ja peresuhetes.  Toetades ja juhendades vanemaid, et nad saaksid olla hoolivamad lapsevanemad,  loome probleemivabamat tulevikku kõigi meie jaoks.

Kristjan Õunpuu. Olen isa ja elukaaslane. Olen hetkel lõpetamas Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžit, sotsiaaltöö korralduse erialal. Minu teekond enesearendamisel on olnud põnev ja õpetlik. Minu esimesed sammud inimestega töötamisel leidsid aset juba ennem ülikooli astumist, kui töötasin erivajadustega laste koolis. Juba esimesel ülikooli kursusel sain võimaluse tegeleda grupi pikaajaliste töötutega, et aidata neil leida endas enesekindlust ja taaskord leida tööd. Jätkasin samal ajal tööd ka laste ja noortega ning mulle omistati ka 2015. aastal Pärnu Linna aasta noorsootöötaja tiitel.

Töös noortega olen tähele pannud, et noorte inimeste jaoks on olulisel kohal nende pere. Oma praeguses töös laste ja noorte vaimse tervise keskuses puutun palju kokku peredega, kus vanemad vajavad tuge, et tulla paremini toime vanemlikkusega seotud väljakutsetega. Suur osa nõustamisel käijatest on emad, aga kuhu jäetakse isad? See ongi põhjus, miks mina olen otsustanud tegelema hakata „Hoolivate isade“ grupijuhtimisega. See on see võimalus tulla välja nendel isadel, kes tahavad laste kasvatuses ja peres oma osalust ja kohalolu suurendada ja seeläbi tunda rohkem rõõmu pereelust.

Aleksei Norden. Mul on kõrgharidus psühholoogias ja 20- aastane praktiline töökogemus psühholoogilises nõustamises, täiskasvanute koolitamises ja kõrghariduse valdkonnas. Olen programmide “Hoolivad isad” ja “Imelised aastad” grupijuht.

Moonika Rander. Olen sotsiaalpedagoog, koolitaja, nõustaja ja “Hoolivad Isad” grupijuht. Kõrghariduse olen omandanud Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika erialal. Teadlikuma enesejuhtimise ja nõustamistöö tulemuslikkuse tõstmiseks, olen kaks aastat õppinud neurolingvistilist programmeerimist Eesti NLP Instituudis. Igapäevaselt töötan koolis sotsiaalpedagoogina, kus suure osa minu tööst moodustab perede kaasamine ja toetamine. 

Isad on sageli põhjendamatult vähe kaasatud ja alahinnatud ressurss pere toimimisel. Perekond on süsteem, mille ühe liikme käitumine mõjutab ka kõiki teisi. Seega isasid toetades, toetame terve pere toimetulekut. Usun, et lapsevanemaks olemine on suurepärane võimalus kasvada ja areneda koos lapsega. Annan meelsasti oma panuse, toetades vanemaid raskematel hetkedel sel seikluslikul teekonnal.

Umberto Dorus Geerts. Olen päritolult hollandlane, kuid Eestis olen elanud viimased 11 aastat. Hariduselt olen sotsiaalpedagoog ja õppinud ka sotsiaalpoliitika magistrantuuris. Sotsiaalvaldkonnas olen töötanud viimased 20. aastat. Viimased 10. aastat olen olnud sotsiaal- ja noortevaldkonna koolitaja, siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Mitmete koolituste puhul olen olnud ka koolitusprogrammide väljatöötaja. Koolitajatöö kõrvalt olen olnud sotsiaalpedagoog, õpetaja ja nõustaja.

Meeste vaimne tervis ja vanemlus on kaks suurt teemat, millega oma töös igapäevaselt kokku puutun. Minu viimased tööd, mis on otseselt seotud perekondade ja vanemlusega, on läbi programmi “Imelised aastad”, mida olen viinud läbi erinevates Eesti omavalitsustes. Viimased 3. aastat töötan Tartu Herbert Masingu koolis, kus lisaks tundide andmisele vastutan ka vanemate kooli eest, mida viime ellu kompetentsikeskuse kaudu.

Õie Kiis. Kui kahe vanema vahel on tugev sild , siis ka lastel on seda silda mööda hea kõndida , joosta , mängida  ning kõige tähtsam – turvaliselt suureks sirguda . See on olnud minu missioon viimased 25 aastat. Nii olen ka mina kasvanud  ja arenenud seda silda ehitades. Olen tegevõpetaja erivajadustega laste koolis , läbinud mänguterapeudi , transpersonaalse nõustaja ja  pereterapeudi väljaõppe ning hetkel jätkan magistrandiõpinguid Tallinna Ülikoolis sotsiaalteadustes. Olen ALT programmide“ Teine Tee“, „Bumerang“ ja „Ohvriempaatia“ ning programmi „Hoolivad isad“ grupijuht.

Anti Einpaul. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia eriala. Olen vabakutseline õhtujuht ja koolitaja. Töötan koos programmidega Gordoni perekool (alates 2006), kiusamisvaba kool KIVA (alates 2013), koolilaste riskikäitumise ennetusprogramm VEPA (alates 2014), positiivne vanemlusprogramm “Imelised aastad” (alates 2019) ja programm „Hoolivad isad“ (alates 2019. aastast). Olen hoolivaks isaks oma kahele tütrele.

  • Programmis osalemiseks kogutakse teie kohta erinevaid andmeid: kontaktandmed, aadress, lapse (või laste) nimi ja vanus, lapse ema kontaktandmed, info sõltuvuste ja ravimite võtmise kohta, relva kasutamine, suhted lapse (või laste) ja lapse emaga jne
  • Teie isikuandmeid ja teie poolt programmi käigus avaldatut ei avaldata kolmandatele osapooltele v. a kui selleks on mõjuv põhjus (nt kui ilmneb väärkohtlemine).
  • Teie programmis osalemise ajal võtavad grupijuhid ühendust teie lapse või laste ema(de)ga, mille eesmärgiks on anda lapse emale infot programmi kohta.
  • Teid võidakse programmi mitte vastu võtta või sealt eemaldada, kui teie tervis seda ei võimalda, kui puudute üle kahe korra või kui rikute kokkulepitud reegleid.

Sõltumatud hindamised on näidanud programmi “Hoolivad isad” positiivset mõju Kanadas, Ühendkuningriigis, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides. Uuringud on näidanud järgmisi tulemusi:

  • Meeste vanemliku stressi taseme, vaenuliku suhtumise, ükskõiksuse ja kõrvalejäetuse tunde vähenemine.
  • Naiste edasise lähisuhtevägivalla ohvriks langemise, emotsionaalse väärkohtlemise all kannatamise, eraldatuse, vägivalla, vigastuste kogemise, depressiooni ja ärevuse vähenemine.
  • Nimetatud muutused nii meeste kui naiste olukorras püsisid ka kuus kuud peale programmi lõppemist ning olid oluliselt märkimisväärsemad kui muutused, mis olid sama aja jooksul toimunud kontrollgrupis.
  • Isade õnnestunud püsivad muutused käitumises tõstsid nende perede turvalisust.
  • Programmi “Hoolivad isad” käigus kogutud info on aidanud kaasa laste osas põhjendatud otsuste tegemisel, mõnel juhul andes infot isa käitumises aset leidnud positiivsete muutuste kohta ja teistel juhtudel tuues välja seni mitte teada olnud turvalisusega seotud riske.
  • Uurimuste kvalitatiivne osa on andnud infot selle kohta, kuidas täpsemalt programm mehe käitumises muutuseid esile kutsub. Näiteks tõid mõned programmis osalenud lapsed välja, et nad näevad isa sagedamini kui enne ning tunnevad end temaga koos õnnelikumalt ja mugavamalt kui enne.
  • VAITER kuulub alates aastast 2019 üleeuroopalisse võrgustikku WWP-EN (European Network for the Work with Perpetrators of Domestic Violence), kus on liikmeid 29 riigist. Ühenduse tegevuse eesmärgiks on kogemuste jagamine, kuidas tagada naiste ja laste turvalisus. 
  • VAITER koordineerib Erasmus+ toetuse abil projekti, mille käigus kohaldatakse, piloteeritakse ja juurutatakse Eestis, Lätis ja Sloveenias programmi „Hoolivad isad“.
  • VAITER teeb koostööd programmi „Hoolivad isad“ omanikega Kanadast – programmi juurutamine ja mõju hindamine.
  • VAITER teeb koostööd UK Kingstoni Ülikooli vanemlektori, Dermot Brady´ga, kes on mh töötanud 25 aastat kriminaalhoolduses; oma teadusuuringutes keskendub lähisuhtevägivallale ja isadusele. 
  • VAITER teeb koostööd Maria Akatemiaga Soomest. Nemad pakuvad individuaaltööd, koolitusprogramme ja tugigruppe naistele, kellel on vägivallarisk või kes kasutavad/on kasutanud lähisuhetes vägivalda.

info@vaiter.ee, tel 509 0852, www.vaiter.ee. Gruppi saab isa end ise registreerida või toimub suunamine läbi võrgustikutöötaja (lastekaitsetöötaja, politsei, prokurör jne).

REGISTREERIMINE

Algab uute programmi “Hoolivad isad: turvalisem elu lastele” gruppide komplekteerimine. Grupid alustavad nende täitumisel Rakveres, Tallinnas (eesti-, vene- ja inglise keelne), Lõuna Eestis (Võru, Valga või Põlva), Viljandis ja Pärnus. Vastame teile kolme tööpäeva jooksul.

Ühe osaleja maksumus on 680 eurot, mis sisaldab kahe koolitaja töötasu, koordineerimist, koolitusruume, sõidukulu, koolitusmaterjale, kohvipause jne Programmis osalemiseks on mitmeid viise:

  1. Osaleja tasub ise.
  2. Omaosalus 80 eurot + kohalik omavalitsuse toetus (selleks tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole).
  3. Omaosalus 80 eurot + ohvriabi psühholoogilise abi teenus (seda juhul kui tegemist on ohvriabi juhtumiga).

Programmis osalemine on tõenäoliselt kasulik paljudele isadele, aga eelkõige neile, kel on probleemsed suhted oma lapse (või lastega) ja laste emaga. See võib hõlmata üleliia kontrollivaid või kaasatuid, kaugeid ja / või vastutustundetuid ning vägivaldseid suhteid. Programm “Hoolivad isad” on välja töötatud isadele, kes on füüsiliselt või emotsionaalselt väärkohelnud oma lapsi või laste ema või kelle puhul on kõrge risk, et selline väärkohtlemine võib aset leida. Isal peab olema kontakt vähemalt ühe lapsega vanuses 0-16 eluaastat, võimekus (vaimne ja füüsiline) osaleda programmis ja piisav motiveeritus (mingigi huvi osalemiseks).

Isa hüpitab last
Ema, isa ja laps käsikäes
Isa ja laps käsikäes

Projekti partnerid